Selja osteokondroosi tüübid, sümptomid ja ravi

Lihas-skeleti süsteem on meie keha kõige olulisem osa. Sageli põhjustab seljavalu vajadust arsti poole pöörduda.

Regulaarsete alaseljavalude, liigutuste jäikuse ja lihasspasmide põhjuseks on selja osteokondroos – osteokondroosi kudede, aga ka lihasluukonna haigus, mis on põhjustatud erinevatest organismi mõjutavatest teguritest.

Seljaosa osteokondroos on probleem, millega paljud inimesed silmitsi seisavad.

Osteokondroosi etioloogia ja patogenees

Seljaosa osteokondroos avaldub järk-järgult, mõjutades varjatud kujul kõiki selgroo uusi piirkondi. Esiteks toimuvad muutused selgroolülide kõhreliste ketaste ehituses: kaotavad elastsuse, väheneb selgroolülide vaheline ruum, pigistatakse seljaaju närvilõpmeid.

Patsient hakkab tundma seljavalu. Seejärel võtavad muutused üle selgroolüli struktuuri väiksematest elementidest, tekivad luukoe degeneratiivsed kasvud, mis takistavad lülisamba liikuvust, terved kõhrerakud hävivad ning haigus mõjutab luid ja sidemeid. Kõrvaltoimena põhjustab selgroolülide deformatsioon elundite ja arterite koormuse suurenemist. See on tingitud verevarustuse eripärast – seljaaju segmentide nihkumine põhjustab lülisambaarteri kokkusurumist ja on lõppkokkuvõttes kesknärvisüsteemi verevoolu tõsise häire põhjuseks.

Peamine probleem, mis põhjustab lülisamba moodustumise ja osteokondroosi protsessi häireid, on toitumisvaegus ja luustruktuuri kudede verevarustuse vähenemine. Arengu põhjused on paljud välise, sisemise mõju ja inimese käitumisprotsesside tegurid.

Endogeensed (sisemised) põhjused on järgmised:

• pärilikkuse geneetilised tegurid;
• mikroelementide (fosfor ja kaltsium) metabolismi rikkumine;
• kõhrekoe omadused;
• vanusega seotud muutused kehas;
• liigne kaal;
• ortopeedilised haigused.

Eksogeensete (väliste) põhjuste ja elustiili tagajärjel areneb osteokondroos järgmistel põhjustel:

• seljaaju lihaste madal füüsiline areng;
• lülisamba vigastused;
• vale kehahoiak, skolioos;
• süstemaatiline vale või ebamugav kehahoiak;
• tasakaalustamata toitumismenüü, rasvase rämpstoidu tarbimine;
• ebaühtlane füüsiline aktiivsus, selja ülekoormus;
• halvad harjumused;
• pidev stress.

Osteokondroosi varjatud vorm võib ilmneda äkilise raske tõstmise, hüppamise või kukkumise korral, mis kutsub esile lülisamba ketta mikrotrauma ja pigistatud närvijuure.

Siis võib patsient esmakordselt tunda teravat tulistamisvalu. Seejärel taastub valusündroom erineva intensiivsusega ikka ja jälle. Mõjutatud rakud närvitüvedes annavad märku vajadusest kiireloomulise meditsiinilise sekkumise järele.

Haiguse klassifikatsioon, peamised etapid

Meditsiinis klassifitseeritakse osteokondroos sõltuvalt kahjustatud lülisamba piirkonnast:

• emakakaela;
• rind;
• nimme- ja sakraalne piirkond.

Seljaosa osteokondroosi klassifitseeritakse sõltuvalt kahjustatud piirkonnast.

Haiguse arengu peamised etapid:

1. Osteokondroosi arengu algus - kiulises ringis tekivad mikropraod, luu- ja kõhrekoest kaob niiskus. Staadium väljendub väikeses ebamugavustundes ühes lülisamba piirkonnas pärast füüsilist aktiivsust või ebamugavat kehaasendit.
2. Esimesed valuhood annavad tunda. Teises etapis tekivad kettad väljaulatuvad, ketaste lülidevaheline ruum väheneb ja kiuline kapsel hävib ning närvijuured pigistatakse. Valu annab märku metaboolse kõhrekoe katkemise ja selle hävimise protsessist. Osteokondroosi teise etapi ignoreerimine saab tõuke kõhrepõletikule ja selle tulemusena närvikiudude, vere- ja lümfisoonte pigistamisele.
3. Haiguse kolmandas staadiumis on kahjustatud selgroolülid deformeerunud ja kõhrekoe kulunud. Õige aktiivse raviga on võimalik peatada kõhrerakkude edasine hävimine ja selgroo kõverus. Kuid tulevikus saavad toetavast teraapiast ja hooldusest patsiendi pidevad kaaslased normaalse füüsilise tegevuse juures.
4. Kaugelearenenud osteokondroos, mis on jõudnud viimasesse neljandasse arenguetappi, muutub sageli puude põhjuseks. Kõik hävitavad protsessid on pöördumatud: selgroolüli struktuuri oluline nihkumine, kõhrekoe tihendamine, luukoe patoloogiline kasv. Patsient tunneb iga liigutusega ägedat, mõnikord väljakannatamatut valu.

Sümptomid

Liigese osteokondroosi arengu märke on lihtne segi ajada teiste sarnaste sümptomitega haigustega. Samuti on iseloomulikud tunnused selgroolüli struktuuri konkreetse sektori manifestatsiooni sümptomitel.

Osteokondroosi peamised sümptomid on järgmised:

• jäikus liikumisel, krigisemine, krigistamine või raskustunne;
• erineva intensiivsusega ja erineva iseloomuga valu põletiku lokaliseerimise piirkonnas (emakakaela, rindkere või nimme);
• jäsemete tuimus;
• lihaste nõrkus, halvenenud jõudlus;
• valulikud rünnakud, mis kiirguvad mööda närvikanaleid seotud kehaosadesse (õla, abaluu, jalg).

Emakakaela osteokondroos

Emakakaela sektori osteokondroos väljendub järgmistes vaevustes:

• valu kaelas või pea taga;
• pearinglus;
• tinnitus, kuulmis- ja nägemiskahjustus;
• kaela loidus pärast magamist või pikka aega samas asendis hoidmist;
• valulikud aistingud pea pööramisel.

Emakakaela osteokondroosiga võib tekkida peapööritus ja valu pea pööramisel. Esimesed valuaistingud tekivad kuklas ja on sarnased peavaludega. Põletikuline kõhr avaldab survet närvikiududele, põhjustades veresoonte spasme.

Rindkere osteokondroos

Rindkere osteokondroosi arengut võib pikka aega varjata südame-veresoonkonna haigustena. Selle iseloomulikud sümptomid:

• puutetundlikkuse rikkumine ja jäsemete tuimus;
• kipitus roietevahelises ruumis;
• valu südame piirkonnas, ebaregulaarne südamerütm;
• hingamisfunktsioonide piiratus, raskustunne rinnaku piirkonnas;
• seedetrakti häired (pankreatiit, puhitus);
• kiirgav valu abaluu piirkonda.

Nimmepiirkonna osteokondroos

Progresseeruv nimmepiirkonna osteokondroos kaugelearenenud kujul võib põhjustada puude. Lülisamba põletikuline piirkond peatab liigeste ja lihaste täielikuks toimimiseks vajalike mikroelementide tarnimise alajäsemetele. Muljutud närvirakud põhjustavad väljakannatamatut seljavalu ja pöördumist ravimteraapia poole.

Nimmepiirkonna osteokondroosi peamised sümptomid on järgmised:

• alajäsemete tuimus;
• lihasvalude tunne, nõrkus;
• külmavärinad;
• lihasspasmid;
• reproduktiivsüsteemi talitlushäired;
• valu võib olla terav või valutav nimmepiirkonnas, kiirgudes jalga.

Diagnostika

Keskmiselt on 1000 elaniku kohta 20 diagnoositud osteokondroosiga inimest. Sellist haigust nagu osteokondroos on varases staadiumis raske diagnoosida. Selle sümptomid on üsna varjatud ja ilmnevad selgelt alles 2.–3. staadiumis, kui on aeg tõsiseks uimastiraviks.

Kui kahtlustate osteokondroosi arengut, peate esmalt konsulteerima spetsialistiga ja viima läbi tervikliku uuringu diferentsiaaldiagnoosimiseks ja diagnoosi selgitamiseks.

Arstid kasutavad kolme standardset diagnostikatüüpi:

1. Neuroloogilised.
2. Instrumentaalne.
3. Laboratoorium.

Patsiendi neuroloogilise esmase läbivaatuse viib läbi neuroloog, määrates kindlaks haigusest mõjutatud närvistruktuuride kategooria. Samuti saan teiste sarnaste sümptomitega haiguste välistamiseks suunata patsiendi röntgeni-, ultraheli-, MRT- ja EKG-sse.

Laboratoorium (analüüs)

Laboratoorsel diagnostikal on nõuandev ja abistav väärtus. Vereanalüüsid näitavad erütrotsüütide settimise kiiruse suurenemist ja kaltsiumi taseme langust. See tähendab patoloogiliste protsesside esinemist kehas, kuid ei näita nende arengu eripära. Seetõttu on see meetod kaasatud patsiendi terviklikku uurimist ja selle tulemusi tõlgendatakse muude meditsiiniliste andmete põhjal.

Instrumentaalne

Diagnostika professionaalsete seadmete abil annab kõige täpsemad tulemused erinevat laadi haiguste kohta. Peamised uurimisvahendid on:

1. Röntgenikiirgus – tuvastab luu-, kõhre- ja närvikudede anatoomilised muutused.
2. MRI - magnetresonantstomograafia. Võimaldab visualiseerida käimasolevaid protsesse luudes ja pehmetes kudedes, veresoontes ja närvikiududes.
3. CT (kompuutertomograafia) - sarnane MRI-ga, kuid kasutab kiiritust.
4. Elektromüograafia on võimeline dešifreerima neuroloogilisi sümptomeid.

Traditsiooniline ravi

Osteokondroosi raviskeem on traditsiooniline. Selle komponendid on ravimteraapia erinevat tüüpi ravimitega: MSPVA-d, kondroprotektorid, valuvaigistid, hormonaalsed ained ja toetavad vitamiinikompleksid. Lisaks keha koormamisele ravimitega kasutatakse osteokondroosi vastu võitlemisel füsioteraapiat, manuaalteraapiat, refleksoloogiat, kirurgiat, massaaži ja ennetusmeetmeid.

Narkootikumide ravi

Osteokondroosist tingitud seljavalu on võimatu igaveseks peatada, kuid meditsiiniline ravi ravimitega annab alaseljale puhkust. Tugevad anesteetikumid ja põletikuvastased ravimid (MSPVA-d) annavad valuvaigistava toime ja alustavad põletikuvastase võitluse protsessi selgroo piirkondades. Asendamatud ravimid selja osteokondroosi raviks:

1. Kondroprotektorid on aktiivsed ained, mis taastavad kõhrekoe elastsuse ja selgroolülide liikuvuse.
2. Lihasrelaksandid - pehmendavad lihasstruktuuri spasme.
3. Vaskulaarne - parandab vereringet ja ainevahetusprotsesse.
4. Vitamiinide kompleksid ja antioksüdandid.

Ainult õigesti valitud ravikompleksi kasutades on võimalik saavutada positiivne dünaamika ja säilitada tulemusi pikka aega.

Selja osteokondroosi ravis kasutatakse erinevaid ravimeid:

1. Välised ained: salvid, kreemid, geelid.
2. Preparaadid sisetarbimiseks: kapslid, tabletid.
3. Meditsiinilised süstid.

Kirurgia

Kahjuks esineb osteokondroosi juhtumeid, kui raviaeg jääb vahele ja ravimid ei anna oodatud tulemust ning haigus progresseerub. Siis jääb ainsaks lahenduseks kirurgiline sekkumine. Operatsiooni peamised põhjused on:

1. Seljaaju suruva intervertebraalse songa eemaldamine.
2. Intervertebraalse ruumi vähendamine 1/3-ni esialgsest suurusest.

Saatekirja kirurgiliseks sekkumiseks võib välja kirjutada arst, lähtudes patsiendi täielikust diagnostilisest pildist ja otseste näidustuste olemasolust patoloogilise defekti kõrvaldamiseks. Lülisamba kirurgias on juhtiv koht diskektoomia meetodil - deformatsiooniga ketta kirurgiline eemaldamine. Instrumendid võivad hõlmata mikrodiskektoomiat, B-Twin süsteemi või lasertuuma aurustamist. Taastusravi pärast lülisambaoperatsiooni kestab kuus kuud.

Võimlemine

Suurepärane toetav teraapia osteokondroosi raviks on võimlemine või harjutusravi. Harjutuste komplekti regulaarne sooritamine aitab:

1. Lihaskorseti tugevdamine on vajalik lülisamba ühtlaseks koormuseks.
2. Stimuleerida vereringet luu- ja lihaskoe küllastamiseks.
3. Arenda õiget kehahoiakut.

Oluline on meeles pidada, et harjutused tuleb valida, võttes arvesse diagnoosi ja järgima järgmisi põhimõtteid:

1. Täitmise regulaarsus.
2. Sujuvad liigutused, ei mingit tõmblemist.
3. Kui ilmnevad valulikud aistingud, peate vähendama koormust või lõpetama treeningu.
4. Jälgige oma tervist.

Füsioteraapia

Füsioteraapia on näidustatud selja osteokondroosiga patsientidele põletiku leevendamiseks ja seda tehakse kohtades, kus haigus on koondunud. Protseduurid aitavad kaasa:

1. Organismi vastupanuvõime suurendamine.
2. Ainevahetuse taastamine mõjutatud sektoris.
3. Valu ja turse leevendamine.
4. Veresoonte vereringe parandamine.

Osteokondroosi ravi füsioterapeutilise meetodi valimiseks peate selgelt määratlema soovitud tulemuse. Peamiselt kasutatakse:

1. Laserteraapia.
2. Ultraheli kokkupuude.
3. Elektriline stimulatsioon.
4. Magnetoteraapia.

Dieet

Osteokondroosiga patsientidel pole ühtset toitumisvõimalust. Kuid arstid jõudsid üksmeelselt kokkuleppele, et selle diagnoosiga ei ole rangelt soovitatav tarbida järgmiste kategooriate tooteid:

1. Supid rasvase puljongiga.
2. Sealiha ja muu rasvane liha.
3. Lindude loomsed rasvad (haned, part).
4. Kohv, kofeiini sisaldavad kanged joogid.

Lisaks piirab menüü alkoholi ja maiustuste tarbimist.

Dieedi näitena võite võtta dieedi nr 15. See sisaldab kõiki elutähtsaid makrotoitaineid, mineraalaineid, vitamiinitooteid ja süsivesikuid. Õige menüü energiasisaldus peaks olema 2600-2700 kcal, mis võrdub 85-90 g valku, 350-400 g süsivesikuid ja 90-95 g rasvu.

Seega on osteokondroosiga patsiendi jaoks ideaalne menüü tasakaalustatud, kaloriteta, vitamiinide ja mineraalide rikaste toitude kombinatsioon. Toidukordi jagatakse väikesteks portsjoniteks 6 korda.

Traditsiooniline ravi

Põletiku leevendamiseks, valu ja lihasspasmide leevendamiseks ning üldiselt organismi tugevdamiseks kasutatakse sageli rahvapäraseid abinõusid. Traditsioonilise meditsiini keetmiste ja infusioonide jaoks on palju retsepte, mida kasutatakse peamiselt kolmel viisil:

• hõõrumine;
• kompressid;
• ravimtaimede vannid.

Igapäevane kasutamine võimaldab teil vabaneda ebamugavustundest 10–14 päevaga. Tavapäraselt võib rahvapärased abinõud jagada süsteemseks ja lokaalseks toimeks kehale.

Süsteemi tööriistad

Kogu keha ja selgroo mõjutamiseks võite kasutada looduslikke süsteemseid preparaate dekoktide kujul.

Positiivse toime näide on raudrohi keetmise mõju, mis leevendab valu, võitleb põletikuga ja rahustab.

Kohalikud abinõud

Kohalikud rahvapärased abinõud hõlmavad salve, infusioone kompresside ja hõõrumise jaoks. Neid tooteid tuleb vastavalt retseptile segada ja kanda põletikulisele kohale, kuid ainult siis, kui komponentide suhtes pole allergiat ja nahakahjustusi. Populaarsetest kompositsioonidest on erilise tähelepanu all meekompressid, saialilletinktuuriga ingverisalv, jahubanaani- ja salveiürtide segu ning mädarõika ja viinaga hõõrumine.

Tõhusa meetodi ja retsepti valimiseks peate konsulteerima oma arstiga, kuna kodused ravimeetodid on vaid üldteraapia lahutamatu osa ja neil on ainult abistav toime.

Ennetamine

Seljahaiguste terapeutiline ravi ei saa olla pikaajaline edu ilma ennetavate meetmeteta. Isegi kõige tõhusam ja kallim ravim ei taga sümptomite taastumist keha igapäevaste tegevuste juurde naasmise tagajärjel. Seetõttu tuleb positiivset mõju tugevdada ja säilitada, järgides mõnda lihtsat reeglit:

1. Ärge tõstke üle 10 kg raskusi.
2. Jälgi, et koormus jaguneks ühtlaselt seljalihastele.
3. Säilitage ratsionaalne ja tasakaalustatud toitumine.
4. Võtke üldtugevdavaid vitamiine ja aktiivseid toidulisandeid (mukopolüsahhariide).
5. Töötage välja puhke- ja töörežiimi vaheldumine.
6. Säilitage füüsiline aktiivsus.

Pidage meeles, et sellel haiguskategoorial on varjatud iseloom. Seetõttu ei tohiks pärast selja osteokondroosi diagnoosimist lasta haigusel kulgeda isegi ilmsete sümptomite puudumisel. Kõigi arsti soovituste ja koduhoolduse järgimine võimaldab pärast ravi kiiremini tavatööle naasta, kuid ägenemise vältimiseks on vajalik pidev jälgimine.